Digitehnoloogiate arenguga on voogedastusplatvormid, sealhulgas YouTube ja Spotify, muutumas peamiseks muusika ja audiovisuaalse sisu tarbimise vahendiks. See reaalsus sütitab taas õiguslikke vaidlusi autoriõiguste üleandmise piirangute üle.
Kuigi tegemist polnud üksikjuhtumiga, tõi hiljutine laulja Leonardo ja Sony Musicu vaheline kohtuvaidlus esile olulisi muresid teose autori antud õiguste ulatuse ja selle pikenduse püsimise pärast aja jooksul, eriti teose uute kasutusvormide, näiteks voogedastuse, valguses.
Eelmainitud kohtuasjas vaidlustas Leonardo hagejana kohtus 1998. aastal Sony Musicuga sõlmitud lepingu kehtivuse, mis käsitles tema muusikakataloogi levitamise võimalust voogedastusplatvormidel, leides, et lepingutingimus, mis määrab Sony Musicu teose kasutamise ulatuse, ei näe otseselt ette levitamist voogedastuse kaudu.
Poleemika keerleb autoriõigust reguleerivate õiguslike tehingute (sh lepingute) kitsendava tõlgendamise ümber. Selle põhjuseks on asjaolu, et ei saa eeldada midagi, milles pole selgelt ja otsesõnu kokku lepitud, ning see võib viia arusaamani, et praegused kasutusviisid ei olnud varem sõlmitud lepingutes sätestatud ja seetõttu polnud autor neid heaks kiitnud. Kuigi kohustus järgida üleandmise kehtivuskriteeriume (nt lepingu kirjalik vorm, lubatud kasutusviiside kindlaksmääramine jne) on vaieldamatu, on oluline, et analüüsis arvestataks tehnoloogilist konteksti, milles leping allkirjastati (näiteks 1998. aastal, kui Leonardo lepingu allkirjastas, oli Spotify turuletoomisest veel 10 aastat eemal).
Peamine pingeallikas nii käesoleval kui ka teistel sarnastel juhtudel on nende lepingute kehtivus, mis sõlmiti enne, kui internetist sai sisu levitamise domineeriv vahend. Rangelt võttes väidab muusikatööstus, et voogedastus on vaid traditsiooniliste esitus- või levitamisvormide laiendus, mis legitimeerib selle kasutamise vastavalt kehtivatele lepingutingimustele. Seevastu autorid väidavad, et see on täiesti uus meedium, mis nõuab spetsiifilist luba ja teatud juhtudel lepingulise tasu ümberläbirääkimist.
Arutelu muusikateoste digitaalsetel platvormidel kasutamise eriloa vajaduse üle on juba analüüsinud Ülemkohus (STJ) eriapellatsiooniasjas nr 1,559,264/RJ. Sel korral tunnistas kohus, et voogedastust saab autoriõiguse seaduse artikli 29 alusel liigitada kasutuseks. Samas rõhutas ta, et seda tüüpi kasutamine nõuab õiguste omaja eelnevat ja selgesõnalist nõusolekut, järgides kitsa tõlgendamise põhimõtet.
Sellised arutelud ei ole lihtsalt ühekordne konflikt konkreetsete osapoolte vahel, vaid paljastavad põhimõttelise probleemi: tungiva vajaduse vaadata läbi autoriõiguse üleandmisega seotud lepingud, olenemata sektorist, olgu selleks plaaditööstus, suures osas digitaliseeritud haridussektor, uudisteväljaanded – lühidalt öeldes kõik need, kes kasutavad ja ekspluateerivad autoriõigusega kaitstud sisu. Arvestades uute tehnoloogiate ja levitamisvormingute kiiret tekkimist – eriti digitaalses keskkonnas – on oluline, et need lepingulised dokumendid täpsustaksid selgelt ja põhjalikult lubatud kasutamise viise. Seda seetõttu, et teabe väljajätmine, mis on äriliselt kasulik, kuna see annab laiaulatusliku loa sisu kasutamiseks, võib tekitada õiguslikku ebakindlust, moraalsete ja materiaalsete õiguste hüvitamise nõudeid ning kulukaid ja pikalevenivaid õigusvaidlusi.
